Tean ennast üle 30 aasta ja see on viimane osa kodulehest, mille ma ette võtsin. Esialgu oli plaanis kirjutada lühidalt:
“Olen segu Väikesest Nõiast, Röövlitütar Ronjast, Pipi Pikksukast ja imelisest kunksmoorist.”
Fotograafia pole mulle uus ja 2011 aastal emaks saades tahtsin ma oma tütre igat liigutust jäädvustada. Ma alustasin Nikon3100 kaameraga ja läbi aastate sai parasjagu end koolitatud ja katsetatud. Lapsest sai tehtud kümneid tuhandeid pilte ja vastu võetud ka kliente. Ühel hetkel aga sai mul kõrini asjaolust, et iga teine naine, kes kaamera ette tuli palus end korrigeerida. Tol ajal ei olnud see telefonis ühe sõrmeliigutusega tehtav. Tola ajal tehti Photoshopis ilukirurgiat. Ma panin kaamera pikaks ajaks ära kotti ning uuesti ma võtsin kaamera kätte siis, kui ostsin endale praeguse Nikoni kaamera. See oli nagu jalgratta sõit. Kohe istus käes ja ma tundsin, et ma teen taas miskit mis mulle meeldib.
Seekord ma valisin aga niši, mis tuli minuni täiesti juhuslikult ja hiilis ligi öösel kell 3. Mulle sattus juhuslikult ette pilt silmast ja mina hakkasin seda uurima ning sukeldusin tundideks silmade anatoomiasse. Asi oli otsustatud!
Ma mõtlesin, et teen koolitused läbi ja siis hakkangi pildistama- AGA EI! Ma ostsin kaamerale ka objektiivi, mida koolitaja soovitas ning see kukkus kaks nädalat pärast karbist välja võtmist põrandale ja stabiliseerimise mootor oli katki. Mul ei olnud väga kaua võimalik uut osta ja seetõttu otsustasin endale Photoshopi selgeks õppida. Ma kujutan ema frustratsiooni lapsepõlves ette, kui ma pidevalt asju kukutasin ja ümber ajasin ja teen seda siiani. Plähmerdaja! Lõpuks kulus 3 aastat, et ideest teostuseni jõuda.
Elamuspildistamine, sentimentaalsus ja ainulaadsus.
Mu ema on kunagi öelnud, et kas ma ei tahaks vahelduseks midagi normaalset teha? No seniks kuni stabiilsus tekib.
Ei. Ei taha. Mul pole küll mingeid diagnoose pandud aga minusugune “rüblik” ei peatu enne, kui on leidnud selle, mida hing ihkab ja kuhu süda kutsub.
Fotograafia, klienditeenindus ja ettevõtte haldamine ühendavad minus kõik tugevad küljed. Ma esimest korda elus tunnen, et teen seda mis mulle päriselt meeldib. Ma saan pakkuda kordumatut elamust ja midagi täiesti ainulaadset, millel on sentimentaalne väärtus igaühe jaoks, kes mu kaamera ette satub. Ma pakun võimalust kinkida tundeid, üllatust ja midagi, mis on kaasa sündinud kunstiteos.
Silmaiiriste pildistamine on viinud mind tundideks lugema ja õppima kõike, mis puutub silmadesse. Minu juures on käinud inimesed, kes väärtustavad silmi rohkem kui teised sest neil on kogemusi, mida ma kellelegi ei soovi. Autonoomselt töötavad nad küll käsikäes, kuid kui üks laseb käest lahti, siis maailm muutub. Totaalselt ja ennem me aru ei saa , kui see meie igapäeva elus juba mõju avaldab. Liiga iseenesestmõistetav on meile nägemine, hingamine, tundmine ja haistmine. Loodan inimesi ka harida ja jagan pildistamisel teadmisi, kuidas värvid kujunevad ja räägime silmade ehitusest. Kõik õpivad midagi uut!
Kui silmaiiriste teema kõrvale jätta siis armastan ma üle kõige oma tütart, Miiat. Olen ühe imelise lapse kasvatanud. Ilusate ilmade puhul naudin juba viimased 9 aastat longboardiga sõitmist. Tegelen ka õhtujuhtimiste, sünnipäevade korraldamisega ning sotsiaalmeediaga. Unistan veel oma Rotweilerist ja suurest mustast karvaste jalgadega hobusest, kellega Lõuna-Eesti metsade vahel asetsevas kodus ringi kapata ja zipline’ist millest ülemise korruse aknast otse tiiki lasta. Oleks see vaid elu!